ratamb

     Sõna „proff“ on antud juhul kõnekeelselt kirjutatud ning tõenäoliselt tähendab antud kontekstis professionaali. Tartu Ülikoolis nimetati profiks ka professorit. Ka Vikipeedias on välja toodud, et mõiste „professori“ lähend on „prof“. Terminit „professionaal“ samas eestikeelses Vikipeedias defineeritud ei ole. Järelikult jääb siinkohal päris palju tõlgendamisruumi ning isehakanud kirjanikud saavad järjekordselt oma tajudest lähtuvalt veidi suvatseda.   Tavainimese jaoks on professionaal enesekindel või enesekindlat mängiv inimene, kellest räägitakse positiivse alatooniga kuulujutte. Tal ei teki enamasti korralikku arusaama erialasisestest probleemidest või sellest, kui palju nende lahendamine spetsialiseerumist vajab. Seda mõistes, hakkavadki mõned kavalpead lihtsalt professionaalsuse tõstmiseks enesekindlust mängima.  Ma oletan, et IT professionaal on tänapäeval praktiliselt võimatu olla – selleks on võimelised ainult ülimäluga inimesed. Valdkond on sedavõrd rohkete erialadega nin

  Esialgselt ei vajanud infotehnoloogia reguleerivaid seadusi, määrusi ega paragrahve. Arendustegevus toimus suhteliselt isoleeritult ülikoolides või suurfirmades, nagu näiteks IBM või Bell Labs,  ning seda võis käsitleda teadlaste huvina või heategevusena. Esimeste toodete turule jõudmine tõi kaasa hilinemisega vähem seadusi ning mida aeg edasi, seda rohkem antud valdkond seaduste poolt reguleerimist vajas.  Litsents  tähendab  intellektuaalomandi valdkonnas  kasutusõigust, mille autor, autoriõigusega kaasnevate õiguste omaja või tööstusomandi eseme omanik annab litsentsisaajale oma intellektuaalse omandi kasutamiseks.  Litsentsidest eristatakse lihtlitsentsi, ainulitsentsi ja all-litsentsi.   Lihtlitsentsi  puhul  on litsentsiandja õigustatud litsentsi objektiks olevat intellektuaalset omandit nii ise edasi kasutama kui ka andma selle kasutamiseks loa kolmandatele isikutele . Lihtlitsentse kasutatakse kõige sagedamini. Ainulitsentsi korral saab intellektuaalset omandit kasutada ainul

Seadusi on raske üksikasjalikult meelde jätta seda enam, kui nende kehtivust sageli ei näe. Põhjuseks võib olla väga harv kokkupuude vastava teemaga ja leppime, et vastav seadus päris üksüheselt kehtida ei saagi. Olen ka endist valitusliiget kuulnud väitmas, et üks asi on seadus korralikult välja töötada, aga raskem osa seadusandlusest on seaduse kehtestamine. Õigusteadus on keeruline ning selle siseselt on erinevad valdkonnad spetsialiseerunud karmist konkurentsist läbi käinud juristide vahel ära jaotatud. Lihtinimese tajude järgi korda kehtestada pole enamasti võimalik. Kuigi lihtinimene, kes korralikult 10 käsku täidab, enamasti seadusi ei riku.  Omandiõiguse teemadel on raske kaasa rääkida – lugesin etteantud materjali küll 2 korda läbi, aga mida rohkem sellesse süüvida, seda enam selle keerukust, mitte teemat ennast, mõistan. Ma arvan, et üks sisulisemaid küsimusi on, et kas eelistada leiutajat, loojat, autorit jne. või ühiskondlikke vajadusi. Kui midagi uut ja vajalikku on valmis

  Moraalitsemine pole peagu kunagi populaarne, aga on sageli vajalik. Üks kogukond, olgu ta siis perekond, töökollektiiv, omavalitsus, riik või lausa riikide liit, pidavatki just moraalil koos püsima ning keskmisest kõrgest IQ-st räägitakse selles kontekstis vähem. Saksamaa keskmine IQ pole eriti kõrgem kui Suurbritannias, Norras või Šveitsis, aga riik toimib võimsalt ka suurte kriiside ajal – töömoraal on lihtsalt nii kõrge. Sakslasi on ainult kahju puhkuse ajal näiteks kuurortides vaadata – nad on sageli tõsises tööstressis või vähemalt mõõdukas depressioonis.  Ka võrgusuhtlus vajab oma moraali, sest seda on palju ja see ilmselt laieneb. Võrgusuhtlus on tihti ka tööalase ametlikuma suhtlemise üks osa. Ja kes ettenägelikest inimestest ikka sooviks sagedaste räigete solvamiste pärast insulti (ingl. keeles tähendab insult ka solvamist) haigestuda või sellesse surra - antud seos on loomulikult humanitaarne ja ebateaduslik. Liigne moraalitsemine samas vähendab loovust ning pidurdab häid i