Arvutid ja paragrahvid I: tants intellektuaalomandi ümber

Seadusi on raske üksikasjalikult meelde jätta seda enam, kui nende kehtivust sageli ei näe. Põhjuseks võib olla väga harv kokkupuude vastava teemaga ja leppime, et vastav seadus päris üksüheselt kehtida ei saagi. Olen ka endist valitusliiget kuulnud väitmas, et üks asi on seadus korralikult välja töötada, aga raskem osa seadusandlusest on seaduse kehtestamine. Õigusteadus on keeruline ning selle siseselt on erinevad valdkonnad spetsialiseerunud karmist konkurentsist läbi käinud juristide vahel ära jaotatud. Lihtinimese tajude järgi korda kehtestada pole enamasti võimalik. Kuigi lihtinimene, kes korralikult 10 käsku täidab, enamasti seadusi ei riku. 

Omandiõiguse teemadel on raske kaasa rääkida – lugesin etteantud materjali küll 2 korda läbi, aga mida rohkem sellesse süüvida, seda enam selle keerukust, mitte teemat ennast, mõistan. Ma arvan, et üks sisulisemaid küsimusi on, et kas eelistada leiutajat, loojat, autorit jne. või ühiskondlikke vajadusi. Kui midagi uut ja vajalikku on valmis ning samas see jõuab turule ja tarbijateni seoses omandiõigusega  ja ilma edasiarendusteta alles aastakümneid hiljem, siis on see juriidiliselt õige, aga sotsiaalmajanduslikult vale. Samas kui  andekas autor saab produktiivse idee eest ebaproportsionaalselt vähe tasustatud, ei  soovi ta rohkem ühiskonna hüvanguks midagi uut kasvõi motivatsioonipuudusest teha. Kui uue idee autor on küll geniaalne, aga „paha inimene“, kas ta siis peakski Nobeli preemia saama? See looks halva eeskuju, kuigi intellektuaalomandi kasu sotsiaalsfääris võib olla miljoneid kordi suurem kui sellega kaasnev väiklane kadedus. 

Eelpool väljatoodu on psühholoogilisem ja filosoofilisem lähenemine ning vähemalt osaliselt kuulub ka kirjutamata seaduste hulka. Komplitseeritumate juriidiliste probleemidega tegeleb õnneks WIPO, mis on ÜRO allasutus ning millel on 193 liikmesriiki. ÜRO tähtsuses ja kasulikkuses on hakatud Vene- Ukraina sõja ajal kahtlema- loodetavasti ei kahelda ÜRO allasutuste vajalikkuses.  Samas ei jõua WIPO arvatavasti kõikidesse Eesti idufirmadesse ja IT-ettevõtetesse, kus võib tekkida küsimus, et kas suurema osa tööpakkuja tasust peaks saama arendaja või tema töö vahendajad. Üksi ei ole võimalik tänapäeval peagu midagi teha ning sellest peab iga meeskonnaliige korralikult aru saama. Koodi kirjutamine on sageli raske ning selle kõrvalt ei pruugi jätkuda humanitaarset mõistmist, et ka selle vahendamine, ühildamine, juurutamine ning jätkusuutlikkuse tagamine on keerulised. 

Mul tekkis sageli noorena finantsilise kirjaoskamatuse tõttu arusaamatusi, kuna ma ei suutnud mõista, miks ma rohkema töö eest saan vähem palka kui vanemad kolleegid, kes tegid nagu vähem ära ja võib-olla olid isegi teoreetilisemalt (kindlasti mitte praktilisemalt) pealiskaudsemad. Hiljem olen mõistnud, et ma olin olnud kaks aastakümmet intellektuaalomandi tarbija mitte looja – ma olin pikaajaliselt omandanud, mis ei ole tootmine ega teenuse osutamine. Vanemad kolleegid olid oma staažiga haridusvõla juba ammu kompenseerinud. Olen meedia vahendusel kuulnud, et ülikooli lõpetanud inimene peaks vähemalt 7 aastat Eesti maksumaksjana töötama, et talle antud hariduslik investeering ennast ära tasuks. Oletatavasti on see erialati erinev.

Me kõik peame elama esialgselt võlgu, vanematelt ja riigilt saama ning võtma, et siis hiljem saaks tagasi anda ja loodetavasti veelgi enam.