Tarzan suurlinnas: võrgu suhtluse eripäradest

 

Moraalitsemine pole peagu kunagi populaarne, aga on sageli vajalik. Üks kogukond, olgu ta siis perekond, töökollektiiv, omavalitsus, riik või lausa riikide liit, pidavatki just moraalil koos püsima ning keskmisest kõrgest IQ-st räägitakse selles kontekstis vähem. Saksamaa keskmine IQ pole eriti kõrgem kui Suurbritannias, Norras või Šveitsis, aga riik toimib võimsalt ka suurte kriiside ajal – töömoraal on lihtsalt nii kõrge. Sakslasi on ainult kahju puhkuse ajal näiteks kuurortides vaadata – nad on sageli tõsises tööstressis või vähemalt mõõdukas depressioonis. 

Ka võrgusuhtlus vajab oma moraali, sest seda on palju ja see ilmselt laieneb. Võrgusuhtlus on tihti ka tööalase ametlikuma suhtlemise üks osa. Ja kes ettenägelikest inimestest ikka sooviks sagedaste räigete solvamiste pärast insulti (ingl. keeles tähendab insult ka solvamist) haigestuda või sellesse surra - antud seos on loomulikult humanitaarne ja ebateaduslik. Liigne moraalitsemine samas vähendab loovust ning pidurdab häid ideid ja arengut nagu kristlik moraal seda keskajal tegi. Aga moraal on kindlapeale minek ja toimib. 

Kui ma lugesid Shea „Netiquette’i“ 10 võrgusuhtlemise käsku, siis tekkis mul tunne, nagu ma loeks enda mõtteid. Ainult kahe punktiga tekkis vähene sisemine vastuolu- ma ei püüa võrgus just kõige parem välja näha ning nii mõndagi teadlikku tõrjuvat eksimust ma siiski ei andesta. See ei tähenda, et jututubades või foorumites peaks kasutama ranget kirjakeelt ja kristlikku moraali – lihtsalt ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sinule tehakse. Ma oletan, et on palju inimesi, kes Shea’ga suuremas osas iseeneslikult tema „10 käsku“ teadmata nõustuvad. Tekib kogemus, nähakse põhjus-tagajärg seoseid ning hakataksegi sõnu valima. Nii mõnigi siivutus tõlgendatakse diplomaatiliseks tähelepanu hajutamiseks või ennetamiseks, mis on enamasti vähese tulemuslikkusega. Ükski inimene ega meeskond ei ole täiuslik, ega saa seda ka kunagi olema – küsimus on pigem täiuslikkusele lähedases sobivuses. Mõned head sõbrad lihtsalt toksavadki teinetest ning panevad huvitavaid hüüdnimesid, mis teiste jaoks võiksid olla solvavad. Nad ei pruugi kõrgmoraalset puhast kirjakeelt mõista. Samuti esineb ka vääriti mõistmisi  ja lapsikut piiride kompamist. 

Olen kohanud töökollektiive, kus „Tarzanid“ saavad kõige rohke käegakatsutavat tööd– nad peavad oma ebaeetilisusest tuleva kahju kompenseerima ning keegi peab ju ka sellise mustema töö ära tegema. Hea moraal teeb inimese kallimaks - võib-olla sellepärast mõnele tööandjale moraalitsejad ei meeldigi. Kuid see on kindlasti meeskonniti erinev ja primitiivsed „Tarzanid“ suurlinna siiski pikemaks ajaks ei sobi. Eesti on arenenud riik, mille korruptsioonitase ületab maailmas ainult Põhjamaid, aga uhkele statistikale vaatamata Eestis ju tegelikult suurlinnu pole. 

Netikett on tähtis ning võib määrata isegi inimeste tulevase töökoha. Olgem eetilised ning vähem lühinägelikud. IT töötajaid on vaja ka äärealadele. Kui „Tarzanid“ Eesti suurlinnadesse ei mahu, siis on neid ilmselt just Eesti või teiste riikide provintsides tarvis.